Muhuklubi - Zaz965 Tere Külaline!  Registreeri  v6i  Logi sisse    

 

     Dets 13, 2017 - 01:24 AM

 

 

 

Toeta Muhuklubi läbi PayPal'i

Peamenüü
· Avaleht
· Minu konto
· Liitumistaotlus
· Muhuklubi kontaktid
· Muhuklubi sõbrad

Moodulid
· Kasutajad
· Foorum
· Fotogalerii (vana)
· Fotogalerii (UUS!!!)
· Offroad Galerii
· e-Pood
· Artiklid
· Videod
· Saada artikkel
· Saada kuulutus
· Auto rent

· Otsi
· Lingid
· Statistika
· Tagasiside

Tehniline
· Zaz965 teh.andmed
· Värvilised slaidid
· Must-valge kataloog
· Värviline kataloog PDF-na

Online
Lehel viibib 25 külalist ja 0 kasutajat

Sa oled registreerimata kasutaja. Saad ennast registreerida kui klikid siia



Kliki

Muhuklubi Facebookis

Kliki

Kliki


Kliki

Reklaam
Kas siin võiks olla ka Sinu reklaam? Tingimuste ja hinna teada saamiseks võta ühendust.

  "Siin me oleme" maanteemuhk vurab siiani Muhus
Postitas: Imre on Kolmapäev, August 12, 2009 - 10:07 AM
 
 
Pressis kajastatud "See on naabrimees Nabi Reinu käes!" hõiskab muhulane Ivo Linna välja filmis "Siin me oleme" sapikat kehastanud Zaporožetsi asukoha. "Ja-jah, täiesti töötav eksemplar," hindab rahvakunstnik auto seiskorda. Ja kommenteerib omanikku: "Jube pull on vaadata, kuidas ta küla vahel ringi tuuritab. Mis ta päris nimi on, tont seda teab. Kõik teavad teda kui Nabi Reinu. Väga lahe sell on."




Ajaloolist tõde taga ajades tuleb tunnistada, et Rein ja Ivo pole sugugi nii väga naabrimehed. Pea kümmekond kilomeetrit on vahet. Pole Rein ka nii väga Nabi – see on hoopis tema talu pealkiri, mees ise on Saksakulm, misnimelisi pidi Saaremaal olema rohkem kui kirjusid koeri.

Aga ühes oli Ifil õigus. Lõpmata lahe sell on Rein Saksakulm kindlasti. Ehtne saarlane.

Oma argiasjad ajab Rein halli Mazdaga. Kui aga ees pühalikum sõit, keerab ta maanteemuhu võtit. Legendi kohaselt on see sama sapikas, mis filmis "Siin me oleme" (1979) sõidutas Muhumaale suvitama Kohviveski, Lõkke ja Johni. (Teine legend külvab kahtlust, et tegelikult olid filmimise ajal mängus kõik Muhu saare vanad maanteemuhud.)
Reinul on noid muhke kuuri taga koguni kaks. Kui ta filmikuulsuse hoovi tõi, otsis kibekähku teise veel. Varuosadeks. Mitte et filmiautol midagi viga oleks, aga igaks juhuks.

Sest see sapikas (väljalaske-aasta 1964) on ikka juba nii unikaalne, et "mõnda juppi pole enam üldse saada. Ka kõige suurema raha eest".

Sapikaomanikuks puhtast kättemaksust

Aga kuidas filminäitlejast veteran-auto üldse Reinu õuele veeres?
Rein räägib: "Kõik juhtus aastal 2000. Mul oli tollal juba päevinäinud motikas. Sellele läks vaja mingit vidinat. Otsisin maad ja ilmad läbi, aga kasu polnud sellest kopika eestki."

Viimases hädas läks Rein ühe kohaliku tegelase juurde, kes möllab vanade autodega. Tema hoovi peal on metalli nagu muda. Et ehk leiab midagi ligilähedastki.

Rein: "Kurtsin oma mure ära. Ei midagi. Ütlesin, et lähen vaatan ta utiilihunniku kah üle. Ena imet! Midagi väga sarnast vaataski raualasu alt vastu. "Mis maksab?" – "Sajaline!" – "Sa oleksid ju nädala pärast selle utiili viinud, kuis see väike jupats siis nii kallis saab olla?" – "Ja mis siis? Sajaline, ei sentigi vähem!"

Saatsin vana ühte p-tähega kohta ja kauplemine oligi läbi. Sajatasin ja lubasin esimesel võimalusel tagasi teha."

Esimene võimalus tuli kiiremini, kui Rein oodatagi oskas. "Mul oli ühe ligidal elava naisega mingit asja ajada. Lubasin kohale lennata, aga naine mind tol päeval ei oodanud. "Kuule, mul läheb siin isa sapika müügiks. Juba aastakümneid seisab kuuri all. Kes selle muhuga ikka sõitma hakkab, roostetab niisama. Metallivana pidavat ühe soomlasega siia tulema. Viivad teise lõpuks minema.""

Reinul kihvatas: "Küsisin otse, palju metallimees maksta lubas. 4000! Läksin otse Liiva poe automaati, võtsin raha välja ja itsitasin pihku. Mõnuga. Metallimehe ülbus tundus tuhat korda tagasi tehtud!"

25 aastat seisnud sõiduk käivitus kolmandal katsel

Paela otsas veeres muhk Reinu juurde. Kodus tegi ta pagasiruumi – mis teatavasti asub sapikal esikapoti all – lahti... ja kangestus.

Rein meenutab: "Oli see vast pedant vana olnud. Isegi bensu-tšekid olid kummiga koos ja masina kohvrikeses. Millal oli tehtud viimane hooldus, mis varuosa oli ostetud, millal pesulas käidud – iga toimetuse kohta oli dokument olemas."

Mis nüüd järgnes, oli Nõukogude ja ilmselt ka kogu maailma autotööstuse ime.

Rein pajatab: "Pööritasin võtit. Niisama, igaks juhuks. Esimene kord tegi veerandsada aastat seisnud auto paar korda jöu-jöu – süüde igal juhul taha võttis. Ja akut oli ka. Teine kord lubas juba rohkem. Kolmandal katsel hakkas mootor tööle! 25 aastat seisnud bensiini ja minu meelest ennesõjaaegsete õlidega. Uskumatu!"

See muhk on Muhu politsei lemmik

Kuigi väliselt näeb maan-teemuhk välja suhteliselt normaalne, on tal küljes vidinaid, mis seal tegelikult ilmselt olla ei tohiks. Muhkude legendaarseim puudus on muidugi küttesüsteem. Ja küllap pole ka heitgaasidega asi kõige paremini korras. Politseid Rein kummatigi ei karda.

Ta avaldab: "Mul on kohalike korravalvuritega vaikne kokkulepe. Mina ei sega neid, nemad mind. Sinikuued teavad selgesti, et minu sapika paberimajandus ei ole päris korras. Mõnigi võib minestada, kui näeb tema viimast ülevaatuseaastat.

Bensuprobleem on saarel tegelikult suurim. Muhk sõitis A66ga, jõi ainult parematel päevade 72te. Kartsin hirmsasti, et praeguse 95ga põleb Zaporožets ilmselt maha. Aga ei midagi. Vaikselt lasta kannatab küll. Saarelt ma niikuinii ei lahku. Seegi on kokkuleppel korravalvuritega."

Endises elus on seesinane muhk Muhu saarelt ära käinud küll. Kurjad keeled räägivad, et kord jõudnud ta nelja reisijaga koguni Krimmi välja.

Rein analüüsib: "Võis see alles kannatuste proov olla! Ma üksigi pean kaugelt hoogu võtma, et masinasse sisse mahtuda."

Reinu uunikumsapika eest on pakutud 50 000

Reinu uunikumsapikat on käidud uudistamas hordide kaupa. Peaasjalikult tunnevad selle vastu huvi need, kes Zaporožetsit kunagi oma elu autoks pidanud ja tänini sellest tundest lahti pole saanud.

Rein ütleb: "Mõni aasta tagasi pidas Eesti sapikaklubi Muhul oma kokkutulekut – ise ma sinna ei kuulugi. Käisid siingi. Imetlesid, patsutasid nagu elusolendit. Nende inimeste entusiasm ja teadmised panid tõsiselt imestama, sain endagi mängukannist uusi teadmisi."

Õhtupoole tuli Reinu sapikas Aki kõrtsis jutuks. Taheti ära osta.

Rein valgustab: "Mind taheti rahanarkoosiga uimaseks lüüa. Kuulasin lehmakauplemist oma sapika ümber ja ei saanud enam aru, kas kõik tundub unes või on ilmsi. Hind aina tõusis. Ja ikka selle sammuga nagu summa, mille olin kadedushoos ise kunagi muhu eest välja ladunud."

Viimaks jäi pakkumine pidama 50 000 krooni juures. Aga Rein otsustas uunikumi ikkagi endale jätta.

Kainemalt kalkuleerivaid huvilisi, kes Reinu auto eest kohe 25 000 rahakoti vahelt välja tõmbaksid, käib siiani külas nagu kibelevaid kosilasi.

Aga Rein ei müü: "Mis see 25 000 siis ära pole. Korraks peod vastu tuult keerata."

Originaal artikkel 12.08.2009 Õhtuleht http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=341428 Urmas Vahe
___________________________________________________________
Vandenõu teooria: kas on ikka sama masin mis filmis?
Loe lähemalt FOORUMIST

 
 
  Login

 Kasutajanimi
 Parool
 Pea mind meeles


Sul ei ole veel kontot? Saad ennast registreerida. Registreeritud kasutajatel on rohkem eeliseid, näiteks nagu lehekülje kujunduse muutmine, kommentaarede postitamine oma nimega jne...
 

  Seotud lingid

· Veel sellst Pressis kajastatud
· Uudis kasutajalt Imre


Enimloetud lugu on Pressis kajastatud:
"Siin me oleme" maanteemuhk vurab siiani Muhus

 



Web site powered by PostNuke ADODB database libraryPHP Language