 |
|
|
Vanatehnika Paradiis (SL Õhtuleht 30.12.2006)
Postitas: Imre on Teisipäev, Jaanuar 16, 2007 - 10:05 AM
|
|
|
| |
Järvamaal keset Järva-Jaani on ühe maja ees bussipeatus nimega «Vanaautode varjupaik». Aia ees on valgusfoor, kus põleb roheline tuli – tere tulemast!
Vanatehnika Paradiis
Maarius Suviste, Järva-Jaani
PULMAAUTO: «Saage tuttavaks – pritsimeeste pulmaauto. Sellega oleme päris mitu pulma teinud,» tutvustab vanatehnika varjupaiga eestvedaja Tuve Kärner.
Tiina Kõrtsini
Järvamaal keset Järva-Jaani on ühe maja ees bussipeatus nimega «Vanaautode varjupaik». Aia ees on valgusfoor, kus põleb roheline tuli – tere tulemast!
«Heale külalisele põleb alati roheline tuli,» kutsub varjupaiga peremees, kultuurimaja juht Tuve Kärner, tuntud ka kui priitahtlik pritsimees. «Eks see kiiks ole, mis muud,» põhjendab ta oma hobi. Vanatehnikasõprade tuumiku moodustavad peale tema ka kohalikud mehed Vello Kolnes, Vello Virks ja Meelis Mändla.
Väljanäitus on üle elanud kolm nimevahetust. Kõigepealt oli vanaautode varjupaik, siis vanasõidukite varjupaik, nüüd vanatehnika varjupaik. Põhjus – autokogumise kohast on saanud koht, kus oodatud vähegi huvipakkuv nõukaaegne vanatehnika.
Kurgid Volgas, tomatid bussis
Kahe aasta eest suvel alguse saanud varjupaigas on praegu 199 eksponaati. Tõsi, kõike õues ei ole. Lageda taeva all seisab suurem osa, kuid arvestatav osa tehnikat on laiali mööda Järva-Jaani garaaže ja kuure.
Varjupaik asub Tuve Kärneri maal maja taga endisel kartulipõllul. Varsti on maad juurde vaja, sest kõik ei mahu enam ära. Perenaine Silva on kurgipõllust juba ilma jäänud – peremees ütles, et ruumi on vaja, võttis kurgid üles ja pani vana tehnika asemele. Kurgid leidsid aga koha vanas Volga pikapis – peremees tegi kasti mõne peenra. Saak oli hea. Nüüd on plaan kasvuhoone ära lammutada ja tomatid bussi kasvama panna.
Kui varjupaiga aiast sisse minna, siis kõigepealt hakkab silma politseivärvides maanteemuhk, sinised vilkuridki peal. Sellega on Järva-Jaani vahel ringi sõidetud ja pärispolitseid ärritatud, kuid trahvimiseks õnneks ei läinud.
Oi, siin on palju vaatamist. Sõiduautod, veoautod, endised autokauplused, Ikaruse bussid, tramm ja troll, üks vana Volga, millega sõidutati Vene ajal tähtsaid parteibosse. Samuti on siin päevinäinud röntgenauto, leivaauto, liivakoristusmasin, jääpuur mootorrolleri mootoriga ja nii edasi ja edasi. Ja igaühel on oma lugu.
«Et need kõik ära kuulata, tuleb siin nädalaid olla,» ütleb kuldsete kätega Vello Kolnes. Nii mõnigi masin liigub omal jõul – pane kas või kohe hääled sisse ja sõida. Ja on ka sõidetud.
Tramm, troll ja haagiskemps
Troll toodi siia Leedust, tramm Tallinnast, kolmes tükis. Siin on maas trammitee, tramm on siin ka sõitnud – ühed olid vagunis, teised lükkasid, ja nii sõidetigi 15 meetrit.
Kolnes tutvustab erilise rõõmuga vanu autosid, millel igaühel oma kiiks – ühes kamin, teises saab massaaži, kolmandas keha kergendada ehk see on haagispeldik. Rääkimata vanadest bussidest, millest nii mõnelgi oma otstarve – ühes näeb kinofilmi, teises on vanad reformvoodid, millel saavad head sõbrad-külalised suvel ka ööbida, kolmandasse lubab peremees Tuve Kärner ehitada nõukaaegse söökla. Järgmiseks suveks tahab ta teha nii, et iga sõiduki akna peal on tutvustus: millega tegu, mis aastast ja väike elulugu ka juurde.
Huvilisi siia jätkub. Paljud, kes on siin käinud, ei jõua ära imestada, kui korraga kõik meelde tulema hakkab – küll on ühe või teise veoautoga kolhoosipõllul kartuleid noppimas käidud, küll ühe või teise bussiga reisitud või pealinna sõidetud, küll on ühe või teise Moskvitšiga ringi kihutatud või mõne sapakaga tuure üles võetud.
Üks sapakas on eriline. «Näete, see on tavalisest palju laiem,» ütleb Kärner. Jah, on küll. «Võib-olla keegi korpulentne daam tahtis, et mees selle laiemaks teeks. Ja isegi uks käib õigetpidi.»
(Tegu siis Muhuklubi poolt annetatud monsturm muhuga. kommenteeris Imre)
Annetustest suur abi
Kuidas vanatehnika siia jõuab?
Üks jõuab nii, et endine omanik toob aia taha ja ütleb: võtke endale, muidu läheb vanarauaks ära. Varjupaik võtab vastu, mehed putitavad natuke siit-sealt ning ongi väljanäituseks küps.
On ka nii, et peab järele minema, kuid kätte saab tasuta. «Viige see rauahunnik ainult ära,» on vanatehnika huvilistele öeldud. Samuti on juhtunud, et mõni masin satub peremehe teadmata tema õuele.
Tuleb tunnistada, et vanatehnikast on viisakalt ka ära öeldud – mida näiteks viie ühesuguse sapakaga ikka peale hakata.
Teine jõuab kohale nii, et on tulnud välja osta. Siin on peale firmade ja kohalike elanike abiks olnud ka automoto internetifoorumi vanatehnikahuvilised, kes võtnud südameasjaks nõukaaegse tehnika poputamise. Kui tulemas jälle mõni päästeaktsioon, siis antakse foorumis sellest teada. Spontaanse rahakogumise korras tehtud annetused ei ole visad tulema. Mõni on pannud hakkama isegi keskmise palga suuruse summa. Ka eelnimetatud troll toodi Vilniusest ära just automotofoorumis osalejate annetuste abiga.
Selleks, et vanatehnika korjamist hõlbustada, koostasid vanatehnikasõbrad nõukaaegse tehnika punase raamatu. Viimaste andmete järgi on seal kirjas sadakond haruldasemat mudelit, mida otsitakse ja mis võiksid koha leida Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas.
Varjupaik ja muud hobid
Vanatehnika varjupaik on Järva-Jaani tuletõrjeseltsi üks tegevusharu.
Selts käib ka tuld kustutumas ja päästetöödel. Selleks on eraldi komando.
Seltsi hallata on tuletõrjemuuseum ja sellest sügisest ka kinomuuseum, mis on Eestis ainus omataoline.
Selts mängib ka pilli – ansambel 5P ehk Priitahtlike Pritsimeeste Pasuna Poiste Punt.
Selts näitab vana tuletõrjetehnikat ja rändkino, pakub sauna, massaaži ja kaminatuld vanas tuletõrjeautos ning mõnusid kümblustünnis ja haagiskempsus jpm.
|
|
|
|
|
|
|
|
|
| |
|
