Muhuklubi - Zaz965 Tere Külaline!  Registreeri  v6i  Logi sisse    

 

     Okt 19, 2019 - 11:57 PM

 

 

 

Toeta Muhuklubi läbi PayPal'i

Peamenüü
· Avaleht
· Minu konto
· Liitumistaotlus
· Parool ununenud?
· Muhuklubi kontaktid
· Muhuklubi sõbrad

Moodulid
· Kasutajad
· Foorum
· Fotogalerii (vana)
· Fotogalerii (UUS!!!)
· Offroad Galerii
· e-Pood
· Artiklid
· Videod
· Saada artikkel
· Saada kuulutus
· Auto rent

· Otsi
· Lingid
· Statistika
· Tagasiside

Tehniline
· Zaz965 teh.andmed
· Värvilised slaidid
· Must-valge kataloog
· Värviline kataloog PDF-na

Online
Lehel viibib 42 külalist ja 0 kasutajat

Sa oled registreerimata kasutaja. Saad ennast registreerida kui klikid siia



Kliki

Muhuklubi Facebookis

Kliki

Kliki

Reklaam
Kas siin võiks olla ka Sinu reklaam? Tingimuste ja hinna teada saamiseks võta ühendust.

 
KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 
Uus teema   Vasta teemale
Vaata eelmist teemat Printable version Privaatsõnumite lugemiseks logi sisse Vaata järgmist teemat
Autor Teade
ImreOffline
Vanaisa
Vanaisa


Liitunud: Dets 17, 2004
Postitusi: 2085
Asukoht: Harjumaa, Hüüru
Status: Offline
Postitus Postitatud: Jaan 02, 2017 - 10:12 AM Vasta viitega Tagasi üles

See lugu on siis sellest, kuidas otsisin endale uue 50a vana sõbra ning sellest, kuidas tema, siis koju tõime Venemaalt. Võib olla huvitav lugeda ja äkki saab keegi siit ka infot, mida läheb vaja, kui ise otsustab minna üle piiri mingi iluduse järgi.
Ühel õhtul siis paar kuud tagasi tekkis mõte soetada endale maantee muhk. Surfasin internetis ning proovisin midagi head leida. Kahjuks päris kiiresti sain aru, et valik on päris vilets ehk tegelikult valikut pole. Müügis olid ainult ZAZ-d, mis vajasid täis restaureerimist (keevitust, värvimist, mootoriremonti jne). Kuna väga suur autospetsialist mina pole, siis oli selline ettevõtmine päris hirmus ning kindlasti mitte minu jaoks, kuna oli teada, et sellega hakkama ei saa ning jääb see projekt täpselt sinna, kus see pidi algama.
Käisin ka vaatamas mõnda Sapparit, kuid kohapeal tundusid need isendid veel hullemad, kui piltidel. Oli selge, Eestist endale valmis Sapakat lihtsalt ei saa. Vaatasin ka Leedu ja Läti poole. Leedus ei leidnud midagi, mis meeldiks. Sealt leidsin inimese, kellel pidi olema mingi 10tk, kuid ei olnud midagi valmis ning minna niisama kohale, et veel kord veenduda selles, et ei sobi oleks lihtsalt lollus. Lätist vastas üks mees, et tal olemas Jalta ning Euroopas pidi olema ainult 2 tükki. Ning ma pean kiirustama, kui tahan seda saada, sest pidi olema elav järjekord. Ma kommenteerisin, et arvatavasti ongi 2 tükki ehk tema Jalta ja see, mida mina nägin paar päeva tagasi ühe teise inimese garaa˛is. Müüja vastas, et sel juhul 3. Proovisin ka välja uurida, miks ta ise seda iludust endale korda ei tee? Toodud nagu Soomest jne ja maksis seal ka ikka mitu tuhat eurot ja mitu aastat tagasi. Vastuseks sain siis, et ta ise endale seda korda ei tee, sest tal on lapsetrauma. Kunagi sattus tüüp avariisse täpselt samasuguse autoga ja nüüd tal foobia. Aga see selleks. Pidi olema suurepärane jne, kuid kui ta saatis mulle ca60 pilti, siis oli selge, et mäda. Põhi pehme, esitiibades augud jne. Mees aga ikka väitis, et see pole hullu. Auto ju 50a vana ja pole vaja isegi üle värvida. Mõnes kohas lihtsalt pintsliga üle käia. Tema on rääkinud spetsialistidega ja selle auto kere korda saamine läheb maksma mitte rohkem, kui 300-400 eurot. Ühe sõnaga, nagu räägitakse iga l*ts kiidab oma p*tsi! Nali naljaks, aga mehe jutt oli aus ja tõsine.
Jätkasin otsingutega. Proovisin kirjutada ja helistada nendele inimestele, kes kunagi müüsid Sapakaid. Kõik olid müüdud ja tundus, et Sapakat ei saa ma kunagi. Defitsiit ja kõik. Ja ainuke variant ongi osta väsinud isendi ning korda ta saada. Mõtlesin Sapakast aina rohkem ja rohkem, aga kahjuks midagi uut turule ei tekkinud.
Ühel hommikul vastas üks kodanik mu kirjale, et Sappar, mida küsisin on müüdud, kuid tal pakkuda veel 2 tükki. Mõlemad sõitvad ja ok. Kui ma ei eksi, siis oli 1964a tavaline sapakas ja Jalta. See kõlas nagu loterii võit kuna tegemist oli juba 4.Jaltaga Euroopas ning teisega Eestis . Leppisime kokku, et saan vaatama minna järgmisel päeval, kuid mul kannatust ei olnud ning leppisin kokku, et lähen ikka vaatama samal päeval. Sõit sihtkohta võttis ainult pool tundi, kuid tundus, et need mitukümmend kilomeetrit ei lõpe mitte kunagi. Olime siis kohal. Kahjuks tuju kukkus kohe. Jalta vajas täisrenoveerimist. See oli üle värvitud ja pahtlit oli selle peal vähemalt 0,5cm. Tavaline 965A oli ilus, kuid ikka oli vaja kerega tegelda. Värv oli originaal, kuid kahjustustega. Salongis oli vaja mõned polstrid ikka vahetada jne. kuid võrreldes teistega oli öö ja päev. Võtsin aega mõtlemiseks. Kuid, kuna hind oli minu jaoks natuke kõrge ning oli vaja veel ikka investeerida, siis loobusin sellest. Käisin veel korra vaatamas neid, mida olen varem näinud, kuid ainult mõtted sellest, et seda on vaja restaureerida mitu kuud ja mina seda ise teha ei oska ning see, et keredetaile praktiliselt pole saada kuskilt, aitasid teha järelduse, et see pole hea mõte. Mõte saada endale Sapikat oli ikka suur ja ma mõtlesin sellest rohkem ja rohkem. Turul eriti ei tekkinud midagi ja vahepael olid ka mõtted, et sõidaks edasi oma ˇigulliga (21063, 1990a, 14300km, originaalis, nüüd müügis).
Ühel õhtul tekkis siis hull mõte tuua sapikat välismaalt. Vaatasin internetist ning leidsin sadu tükke. Osa nendest olid rondid ning seda oli näha ka piltidelt, kuid mõned eksemplarid olid päris viisakad. Alustasin Venemaalt, kuna räägin keelt ning sõita sinna pole pikk maa. Valisin paar tükki ning hakkasin suhtlema omanikega. Nagu tuli välja ei osta mitte keegi neid Sapikaid seal ja müügis need on juba aastaid. Sain lisa pilte ning tundus, et läheb diiliks. Sajandi diil pidi toimuma kiiresti ning mõlemad pooled pidid jääma rahul, kuna üks otsis juba mitu kuud ja teine ei saanud maha müüa juba üle aasta.
Kuna autode ostuga ma igapäev ei tegele, eriti ostuga välismaalt ja veel hullem, et väljaspool Euroopa liitu, siis proovisin saada natuke infot, kuidas autot tuua Peipsi järve teiselt poolt siia ning seda saada arvele meie väikses riigis. Tuli välja, et protsess on väga keeruline, kuna mitte keegi eriti ei tea sellest midagi. Igal pool kirjutati, et sellega ei tasu tegeleda ja jääd ilma rahast ja autost. Parimal juhul saad endale muuseumi eksponaadi, kuna ei saa arvele. Pidevalt sain infot, et vene autot ei ole võimalik registreerida ARK-s, et Venemaal on väga raske vormistada, et eraisikuna ei ole võimailik midagi Euroopa liitu tuua jne. Kõlas ka see, et Eesti piirivalve ei lase autot Eestisse, sellepärast, et Sapikal pole eurosertifikaati ja tüübikinnitust, et see ei vasta EURO 6 normidele jne .
Mida rohkem ma proovisin saada infot, seda rohkem ma sain aru, et ma ei saa mitte midagi aru ja mitte keegi teine ei suuda ka küsimustele vastata. Otsisin internetist infot ja nende inimeste kontakte, kes kunagi toonud midagi sealt. Leidsin paar artiklit, kuid seal ei olnud infot, kuidas asjad käivad Eestis. Ainult sellest, kui „lahked“ ametnikud Venemaal jne. Kuna emakeel on vene keel, siis otsustasin alustada uurimistega, mis olid seotud Venemaa dokumentidega. Helistasin vene piiripunktile. Seal saadeti põhimõtteliselt pers*e. Vene keeles lihtsalt karjuti, et aega pole minuga rääkida ja ära siia rohkem helista. Konsultatsioone telefoniteel keegi ei anna ning tule kohale ja siis räägime. Ja loomulikult visati toru ära . Proovisin helistada ka teistesse piiripunktidesse ning ametnikke käitumine ja stiil oli umbes sama. Arvatavasti kohe said aru, et soovin röövida nende riiki. Kuskilt internetist leidsin, siis veel mingi teise telefoni ning helistasin sinna. Seal pool vastas adekvaatne inimene, kes ütles, et tema on tolliametnik ning saab vastata ainult küsimustele, mis on tema pädevuses. Mind huvitas, kuidas ma saan ajutiselt oma autot Venemaale sisse tuua, kuidas ma pean vormistama ostetud auto ning kuidas pärast kahe autoga (soetatud autot viin Vene Föderatsioonist välja treileri peal) välja saan. See küsimus oli küll raske, kuna nende süsteem vist ei pidanud aru saama, kuidas üks inimene saab kahe autoga korraga sõita. Aga saime hakkama ning mul oli juba vajalik info selleks, et aru saada, kuidas minna üle piiri. Samas tüüp vastas, et tema küll annab infot, kuid kohapeal ikka selgub täpselt, kas, kuidas jne. Helistasin ka vene ARK-i (GIBDD). Tuli välja, et neil olemas riigi ja kommerts ARK-d. Esimeses on teenus odavam, aga ametnikud kottivad täielikult. Teises kallim, kuid ametnikud on viisakamad. Ehk sadomaso maksab vähem ja naudib ja kes nautimist ei soovi, maksab 2 korda rohkem ja vormistab asju ilma järjekorrata ja viisakalt.
Telefoni teel sain kogu vajaliku informatsiooni, kuidas ja mis järjekorras pean tegutsema selleks, et autot sealt osta, arvelt seda maha võtta, vormistada ekspordi ning peale seda ka saada transiit numbreid. Tundus selleks hetkeks, et Vene reeglitega on kõik selge, kuid sel hetkel ei osanud arvestada sellega, et bürokraatia on nii suur, et igaüks mõtleb reegleid ise välja. Selleks, et saada paber 1, pead tooma paber 2, mida ei anta ilma paberita number 3 jne. Ehk alustad aknast 1, lähed aknasse 2, 3, 4, 5, …. Ja tuled pärast tagasi ja siis selgub, et vormistatud valesti ja nüüd tuleb uuesti protseduuri korrata. Lõppude lõpuks õpid selgeks, kuidas asjad käivad, et järgmine kord saaksid iseseisvalt hakkama. Eks nagu saate aru info kogumine võttis ikka mitu päeva. Pole see nii lihtne.
Nüüd oli aeg kontrollida, mida täpselt peab tegema kodus, selleks, et autot siia tuua. See võttis mul umbes nädala aega selleks, et leida isikut, kes reaalselt saab ka aru, mida täpselt peab tegema ja mis on võimalik ja mis mitte. Probleemiks esialgu oli see, et autol pole VIN koodi. Vanadel autodel on kere ja raaminumbrid jne. VIN kood aga on uuematel lääne autodel. Kuna telefoni teel keegi ei andnud adekvaatset infot, siis alustasin kirjade kirjutamisega. Infopäringutele vastasid, et kui VINi pole, siis ei saa tuua jne. Kuna vorm näeb ette, et igal autol on VIN kood ja kõik.
Pöördusin maanteeameti poole selle küsimusega, kust sain vastuse, et nii vanadel autodel ei pruugigi olla VIN koodi ning peab kasutama, kas raami või kere numbrit. Edastasin kirja tolli ja maksuametisse ning vastuseks sain, et kui Maanteeamet nii ütles, siis nii see on. Aga eks selge ka see, kui tegemist ei ole tava küsimusega, siis infoletis ei oska ka keegi vastata. Jumal tänatud, et olemas siiski ka pädevad spetsid, kes tegelikult reaalselt teavad, kuidas asjad käivad jne. Ühe inimese käest sain kogu informatsiooni selle kohta, mis paberid peavad olema kaasas, kuidas vormistada Venemaal dokumente nii, et neid oleks võimalik kasutada ka Eesti tollil deklareerimiseks. Mina ju ei tea täpselt, kuidas need asjad käivad ja parem ikka, kuid need paberid on korras, kui pärast pool aastat jälle midagi korjata.
No nüüd tundus, et kõik on selge, aga kahtlused olid ikka suured, et kas see ikka nii on või mitte. Kõige suurem hirm oli, et ostan auto. Maksan raha. Tulen Vene piirile ja siis saadetakse tagasi. Seal on kõik võimalik. Samuti sarnane situatsioon võis juhtuda ka kodupiiril, kui saadetakse tagasi Venemaale ja siis seal ka väravad kinni, kuna ühekordne turisti viisa on läbi . Kohe meenutas see seda vana vene filmi „Itaalased Venemaal“. See lõik, kus tüüp kellelt varastati passi ei saanud lennukist maha ei Venemaal, ei Itaalias.
Otsustasime minna. Tellisime viisad. Aga rahu ei andnud ikka see, et tegelikult on väga palju küsimusi ja pole kuskil kirjas lihtsas inimlikus keeles, kuidas pead käituma ja mida tegema selleks, et autot ikka koju saada. Proovisin leida veel infot Venemaa reeglite kohta, sest olin kindel, et veealused kivid peavad olema veel. Ja ongi, BINGO!!!
Ühel õhtul, siis lugesin välja, et Venemaal olemas suurepärane seadus, et kõik asjad, mis on toodetud rohkem, kui 50 aastat tagasi on muinsuskaitse all ning selleks, et neid Vene Föderatsioonist välja vedada on vaja spravkat (tõendit), et tegemist ei ole kultuuri väärtusega. Ja vahet pole, kas see on mingi kunstiteos, auto või lusikas. Päris huvitav olukord. tekkis, kuna Sapikas, mille järgi kavatsesime minna oli 49a vana ehk tegelikult 2 nädala pärast pidi saama 50. See uudis rikkus tuju, kuna kohe hakkasin mõtlema, et ei saagi teda sealt koju. Proovisin helistada jälle tüübile, kes eelmine kord andis adekvaatset infot tolliküsimuste kohta Vene poolel. Vedas, sain kätte! Küsisin, kas Sapikas on kultuuri väärtus või mitte. See naeris, irvitas seal telefonis ja ütles, et ei ole. Ainult need asjad on muinsuskaitse all, mis on 50+. Kui ütlesin, et Sapikas on toodetud aastal 1967, siis ta ütles, et ta ei tea ja palus, et helistaksin talle tagasi tunni aja pärast. Mida ma ka tegin. Vastus oli, et täpselt ta ei tea, aga tema arvates muinsuskaitse all on ainult need sõidukid, mis on toodetud enne 1945 ja otsustame koha peal.
Mõtlesin, mis teha edasi ja otsustasin helistada Venemaa Föderatsiooni kultuuri ministeeriumisse, et küsida, kes seda tõendit annab, et tegemist vana rauaga, mitte vene kultuuri väärtusega, mis on tehtud Ukrainas . Helistasin sinna. Seal saadeti ikka per*se ning öeldi, et nemad selliseid spravkasid ei anna. Lisati ka, et kultuuriväärtus ei saa olla registreeritud ARKs auto. Ja kui saab, siis see peab olema auto, mis on toodetud kuni 1951.aastat. Ühe sõnaga selget vastust ei saanud jälle. Ehk nagu alguses kirjutasin, mida rohkem uurisin, seda kahtlasem mulle tundus kogu see ettevõtmine.
Olen harjunud asju lõppuni viima ning viisad olid ka valmis, siis tegime otsuse ära, et ikka lähme vaatama seda valitud Sapikat ning kui lähme üle piiri, siis täpsustame veel kord kõike asjaolusid ning kõige halvem, mis võib juhtuda on see, et kaotame raha ehk autot koju ei too ja Sapikas jääb mädanema sinna.
Võtsin ühendust auto müüjaga ning leppisime kokku, millal tuleme autot vaatama. Valmistasin ka kõike, mida oli vaja kaasa võtta: viisad, passid, auto, haagise, valuutat, passitõlge venekeelde (peab olema tehtud kas notari või vandetõlgi poolt), broneerisime piiri jne.
Plaan oli siis selline, et peale lõunat sõidame välja. Õhtuks oleme kohal. Hommikul vaatame ZAZi üle ning kohe vormistama. Peale vormistamist koju ehk järgmise päeva õhtuks koju tagasi. Piir oli broneeritud kella 19ks. Piirile kutsuti kell 19:33. Vedas, ei pidanud väga kaua passima seal. Eelmine kord, kui käisin Venemaal paar aastat tagasi, siis venelased panid lihtsalt piiri kinni (kellelgi oli vist juubel) ja vaatamata selle peale, et oli broneeritud aeg, pidime ootama 5h, kuni uus vahetus ei teinud piiri lahti.
Image
Esimest viisakust nägime juba eesti piiripunktis, kus meie riigi ametnik karjus meie peale ning soovis trahvida selle eest, et meie ei saanud täpselt aru, mis värava ette sõita. Kuna meie autorong oli ca 11m, siis ei saanud seal mitte kuidagi parkida nii, et teised autod saaksid ka mööda sõita. Foorid olid punased ning üks proua näitas meile käega, kuhu peame sõitma. Aga seda saime aru ainult meie. Tegelikkuses keegi ei kutsunud meid kuhugi ning venekeeles karjuti meile, et mina ei oska sõita ning minult on vaja load ära võtta ja anda trahvi. Ja küsiti, et kui ma linnas tüdrukut näen, kes lehvib mulle, kas ma sõidan siis punase fooriga jne. Kogu see jama hakkas pihta vist selle pärast, et meie sõitsime vale valgusfoori ette. Selle valgusfoori juures töötav ametnik soovis teha suitsu või juua kohvi, aga tulime meie, millega rikkusime ta õhtu. PS! Kõige huvitavam oli see, et meie ei rikkunud reegleid üldse, kuna valgusfoor oli tõkkepuu juures, mida keegi lahti ei teinud. Aga vahet pole. Tegime nägu, et oleme süüdi ja vabandasime. Ametnik ähvardas, et keerab meid tagasi järjekorda jne. Ei viitsinud vaielda. Oleks aega, siis saaks seal diskuteerida. Kontrolliti üle passe, auto, haagise ning lasti edasi.
Enne Venemaa piiripunkti territooriumi kontrolliti üle haagis, passe ning lasti sisse. Siin tegime kohe teise vea. Mõtlesime, et kuna käru on tühi, siis võime valida rohelise koridori, kuna ei pea midagi eraldi deklareerima. Hiljem tuli välja, et autot peame ikka ju deklareerima, kuna toome ta ajutiselt Venemaa territooriumile. Avastasime meie seda juba hiljem, kui meie taga on tekkinud ka väike järjekord. Pidime vahetama rida. Sai tehtud. Alustasin deklaratsioonide täitmisega. Sai tehtud.
See on oluline! Pead vormistama paberi, kuhu pead kirjutama palju maksab auto, millega sõidad Venemaale sisse. Seda tehakse selleks, et kui müüd seal, siis pead maksma impordimaksu jne. Aga kõige olulisem on see, et sa ei tohi autot kellelegi Venemaa territooriumil võõrandada ehk ainult sina tohid roolis olla. Seadus on selline, et kui jääd vahele, et roolis on teine isik, siis on õigus autot konfiskeerida ja anda trahvi. Autot tagasi ei saa.
Läksin näitama ja siis jälle hakati karjuma, et oleme lollid ja ei oska dokumente vormistada. Kuna varem olen neid ka täitnud, siis ei saanud aru, miks see baba karjub mu peale. Kohapeal peab täitma 2 eksemplari deklaratsioonist ning seal peab määrama, kas sissesõit või väljasõit. Mul oligi vormistatud nii nagu vanasti küsiti. Kui sinna sõidad siis esimene variant, kui tagasi siis teine. Nüüd tuli välja, et reeglid on muutunud kolm kuud tagasi jne. Välistati 2 uut planki ja anti 5 minutit täitmiseks, kuna järjekord jne. Sai täidetud. Tädil tuju küll hea ei olnud.
Kuna tahtsime täpsustada, mida peame Venemaal tegema, et välja saada Sapika koos mõnede varuosadega, mida ZAZi omanik kaasa pakkus, siis küsisin seda ka. Telefoni teel ju öeldi eelnevalt, et tule kohale ja siis vastame küsimustele. Sain vastuse kohe – konsultatisoone siin ei anna keegi, helista juriidilisse osakonda ja pani akna kinni. WOW! Kõrval seisis veel üks daam. Esitasin talle sama küsimuse. Vastuseks oli – peaasi, et sa tagasi seda sit*a ei too. Tagasi seda ei võta! . Nagu saate aru, siis tuju oli meil hea. Ees ootas meid selge tulevik.
Sõitsime piirist välja ning võtsime kursi sihtpunkti. Oluline oli ka õhtul parkida autot parklas, kus olemas vähemalt mingisugune valve. Kuna hommikul ei tahtnud meie tegeleda auto otsimisega ning sõita koju bussiga ilma enda auto ja Sapikata. Tõenäosus, et pannakse auto või numbrid tuuri on päris kõrge. Leidsime parkla (300 rubla eest) ja läksime magama.
Image
Kohtumine müüjaga oli kokkulepitud kell 7 tema juures. Tema väitis, et tema elab kohe meie hotelli kõrval ehk pole vaja kaua sõita. Hommikul selgus, et vahemaa oli siis 35km . Liiklus oli nii hull, et täitsa pers*s. Keegi teed ei anna. Kiirus linnas 60, kuid kõik sõidavad 90ga. Pead lihtsalt sisse pressima ja õigel ajal pidurdama.
Vaatasime ZAZi üle. Kaup oli aus. Härra ikka ei valetanud midagi. Mees oli eakas, ning selgitas meile, kust autot sai, mida tegi ise, kes oli eelmine omanik jne. Tore oli tunda, et telefonitsi rääkis mees ainult tõtt ning ei varjanud midagi. Olen näinud palju autosid ning tean, kuidas kiidetakse oma kaupa. Küsid üle detailides kõike ja siis jõuad kohale ning ongi pask. Ja siis ainuke soov on sellele tüübile näkku anda, aga ei saa. Oleme ju viisakad inimesed. See kord, aga oli kõik sellega hästi.

Vormistasime ostu-müügilepingu lõppuni. Leping oli ettevalmistatud eelnevalt. Lepingusse sisse kirjutasin, et omanik annab koos autoga ka varuosi ning kirjutasin ka lahti mida täpselt (mootor nr 1234567 - 1tk, klaasid - 4tk, rehvid - 5tk jne). Raha andsin ära ning pidime ZAZi panema käru peale ja varuosad autosse. Haagise valimisel lähtusime sellest, et soovime autot tuua, kas furgoonis või katega haagises, et keegi ei näeks mida veame ning auto oleks puhas. Kahjuks ei ole meie mõelnud selle peale, et katega käru põrand on päris kõrgel ehk ca 0,5m kõrgusel. Kaasas olid 2,5m peale sõiduteed, kuid nurk oli ikka päris järsk. Haagise kasti mõõdud olid 3700x1800x1650cm (LxBxH). ZAZ-l endal ei olnud piisavalt jõudu, et peale sõita. Lükkasime 5-kesi. Plaan oli panna ta haagise peale nii, et ZAZi tagumik oleks haagise esiotsas selleks, et oleks võimalik kontrollida kere raami na kere numbreid ilma ZAZi maha panemiseta. Zaz on 145cm lai ning pordid haagisel olid ca 60cm. Ukse lahti teha ei saanud ja ZAZi omanik pidi ukseklaasi august ise välja ronima. Panime auto kinni 4 rihmaga ning läksime vene ARKi. Valitud sai kommerts ARK, kuna nautinud oleme juba piisavalt . Lootus oli, et suhtumine seal parem.
Image
Zazi omanik väitis, et kõik asjad on väga lähedal. Seda sama ta rääkis ka enne, kui ütles, et meie majutuskoht on tema kodu läheduses. Kell 6:30 sõitsime hotellist tema juurde tund aega. Nagu te juba aimate, ARKi meie sõitsime tund aega ka .
Jõudsime ARKi. Võtsime auto reg.numbrid maha ning läksime infoletti. Rahvast oli vähe. Meile tehti selgeks. Aken nr 7. Esitate sinna dokumente, siis maksate 4400 rubla, siis näitate auto, peale seda saate transiidid ning nägemiN. Kõlas hästi…. Kui tulime akna juurde, siis kohe küsiti kindlustust. Selgitasime, et auto on haagise peal ja ise ei sõida ning sellepärast ei ole. See ei huvitanud kedagi. Peab olema ja kõik. Lugege reegleid ja vsjo! Ilma selleta programm ei anna võimalust sisestada andmeid. OK… Alustasime kindlustusseltsi otsimisega. See on ju lihtne. Meil kindlustuse saab 2 minuti jooksul arvuti või nutitelefoniga. Kahjuks elu ei ole nii lihtne Venemaal. Tuli välja, et seal käivad asjad teistmoodi. Olemas kindlustusselts, mis pakub kindlustuskatet ehk peakontor ja agendid üle linna. Ning need agendid, kes asuvad üle linna ei saa meile teha seda kindlustust, sest neil pole planke ja kindlustuselt asub linna teisel poolel . Selleks, et aega mitte kaotada uurisime, kas vahepeal saame teisi asju teha ning varsti toome siis ka poliisinumbri. Härra aknas nr 7 andis Dobro ehk oma nõusoleku. Maksin teenustasu, andsin oma passi, passitõlge vene keelde, auto vanad reg.numbreid ning autodokud aknasse nr 7. Käsk oli minna platsile. Sinna tuleb inspektor, kellele peab autot näitama. Kuna ZAZ on päris raske auto ning mälus olid veel need ilusad hetked, kui meie panime ZAZi haagise peale, siis küsisin, kas oleks võimalik autot mitte alla lasta treilerilt ning näidata haagisel. Vastus oli – loomulikult ning tüübid vaatasid üks teise peale ja irvitasid.
Läksime alla. Veerandtunni pärast tuli inspektor, kes käskis autot treilerilt alla saada ja kõik. Uurisime, kas äkki saab hakkama ilma. Vastus oli NET ja VSJO. Lasime alla. Tüüp asus uurima, kas auto ikka aus. Kaasas oli tal luup ning proovis igat pidi näidata meile, kui suure hoolega ta kontrollib autot. Soovis leida midagi, mis oleks vale. Millegi pärast ta arvas, et kere on keevitatud ning kerenumbrid on muudetud.
Tegi paar pilti, käskis minna aknasse nr 8 ning kadus ära. Ehk kontroll kestis 2 minutit aga ZAZi tagasi peale panek haagisele võttis ikka pool tundi. Panime auto tagasi treileri peale. Läksin ülesse.
Läks veel mingi pool tundi. Kutsuti aknasse, küsiti kindlustust. Selgitasime, et vaja minna linna teisele poolele. Härra naeris ja ütles: ok, poh*ui teeme nii ära (see oli see sama härra, kes lubas autot kontrollida ilma selle maha panemiseta. Teete kindlustuse pärast, kui vaja [tles ta. Palus paar allkirja ning viskas meile uue teh.passi, mis oli juba minu nimel ja transad. Esimest korda tundsin ma hästi sel päeval.
Image


Oli küll hea tunne, kuna esimene etapp oli põhimõtteliselt läbi. Selleks, et piiril ei tekkiks probleeme seoses kindlustuse puudumisega otsustasime kindlustusseltsi ikka minna.

Image

Läksime kindlustusseltsi. Seal pidime ootama enne vastuvõttu 15min, kuna maaklerid olid väga hõivatud ja rahvast oli palju.
Image
Lasime vormistada liikluskindlustuse (OSAGO) ja rohelise kaardi. Läks umbes kokku tund aega, kuni kindlustusmaakler sai aru, et tavalise kindlustuse ta ei saa meile teha, kuna meie pole Vene Föderatsiooni residendid. Aga loomulikult süüdi olime meie, kuna probleem ei ole residentsuses, vaid selles et autol pole tehnilist ülevaatust. OK! Nüüd kõige huvitavam… Aga tehnilist ülevaatust meie ei saa teha, kuna meie pole residendid ehk ühe sõnaga keegi ei saa aru, miks üht või teist vaja. Lähed aknasse number 1, et hiljem jõuda aknasse number 10, kust tood tagasi paberi aknasse number 1. No vähemalt rohelist kaardi tegi meile veerand tunniga. Seda tegime igaks juhuks. Äkki keegi küsib .

Image

Sealt sõitsime edasi, siis Vene piirile. GPS viis meid arvatavasti mingi lühema tee kaudu, kus oli võimalik sõita maksimaalse kiirusega 20 km tunnis, kuna teed lihtsalt ei olnud. Meie aga arvestasime printsiibiga suurem kiirus, vähem auku ning liikusime kiirusega 50. Jõudsime piirile päris kiiresti. Piir oli vaba. Meie ees oli paar autot. Sõitsime sisse. Passikontrollil paluti haagisekate avada. Daam mundris viskas pilgu Sapikale ning küsis, mis hinnaga praegu Isamaad müüakse? Vastasime, et riigisaladus. Sõitsime edasi. Seal protseduur oli sarnane – passid, viisad jne. Kuna nüüd meie mitte ainult viisime autot välja, mis oli ajutiselt sisse toodud, vaid ka autot, mida ostsime Venemaal, siis pidime vormistama uue deklaratsiooni ka Sapikale. Nüüd pidi olema 2 paberit ning mõlemad on väljasõidule. Tegime ära. Viisime putkasse. Seal käis arutelu. Kas Sapikas on juba 50a vana või veel ei ole. Ehk siis kas tekitada meile probleeme või mitte. Kuna olime antud küsimuses arvatavasti targemad, kui keegi teine, siis uhkusega ütlesime, et on uuritud ning on suheldud ka Vene Föderatsiooni kultuuri ametiga sel teemal ning ei tohiks olla mingisuguseid piiranguid. Otsustati ikka, et 49 aastat vana ning lasevad välja. Selleks hetkeks juba kogu piiripunkti personal seisis meie Sapika ümber. Kõik vaatasid seda nagu kommunistide lippu, mida nüüd viiakse minema. Saime templid peale ja läksime edasi Eesti piirile. Kokku vene piiril olime umbes tund aega. Tunne oli hea. Etapp number 2 on ka läbi.
Eesti piiril oli kõik lihtne. Seal võttis aega umbes 2 tundi, kuna vist arvuti ei töötanud piisavalt kiiresti ning meie ees oli paar veokit. Vormistasime deklaratsiooni, saime infot, kui palju peab maksma makseid ning sealt siis sõitsime edasi Tallinnasse.

Image
Hea tunne oli ikka kodus olla! Väsinud, kuid õnnelikuna kodus tagasi. Enam kunagi ei ütle, et Eesti teed on kehvad või siinsed autojuhid on hullud. See mida nende 24 tunni jooksul sai kogetud, sellest võiks raamatu kirjutada, aga hetkel piiran selle artikliga.
Paari päeva pärast tuli nõue maksuametist, mille järgi pidime maksma 10% impordi maksu ning 20% käibemaksu. Sai makstud ning tuli päris kiiresti teine paber, et kaup on vabastatud.
Järgmisel päeval panime käru peale ning viisime ARKi. Seisime seal elavas järjekorras umbes tund aega ning saime arvele.
Tunne oli ikka väga hea. See, mida planeerisime nii kaua sai tehtud. Alguses oli nii palju lahtiseid küsimusi, aga tänu headele inimestele saime vajaliku informatsiooni, mis aitas kõike asju õigesti teha. Nüüd teen hoolduse autole ära ning sõitma. Päris pikk tekst tuli, aga see on sellest, et emotsioone nii palju olnud.

_________________
ZAZ965 v.a.1965
Tel. 56 357 444
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail Vaata liikme veebilehte MSN Messenger
SidorovOffline



Liitunud: Okt 06, 2006
Postitusi: 18

Status: Offline
Postitus Postitatud: Jaan 02, 2017 - 06:10 PM Vasta viitega Tagasi üles

Päris huvitav ja ka õpetlik lugu elust enesest

Tänan!
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
JaanusOffline



Liitunud: Dets 19, 2004
Postitusi: 433
Asukoht: Tallinn
Status: Offline
Postitus Postitatud: Jaan 03, 2017 - 08:27 AM Vasta viitega Tagasi üles

Väga hea lugemine, jätkame samas vaimus!
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail Vaata liikme veebilehte MSN Messenger
Reasta teated:     
Hüppa:  
Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Uus teema   Vasta teemale
Vaata eelmist teemat Printable version Privaatsõnumite lugemiseks logi sisse Vaata järgmist teemat
Powered by PNphpBB2 © 2003-2005 The PNphpBB Group
Credits



Web site powered by PostNuke ADODB database libraryPHP Language